Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu ei lahenda peamist probleemi
17. Detsember 2024
Eesti kliimapoliitika peamine probleem on, et Eesti õiglases pingutuses ei ole lepitud kokku, leiab Alexela regulaator- ja valitsussuhete juht Viljar Kirikal.
Kliimapoliitikaga soovitakse lahendada ülemaailmset pingutust nõudvat probleemi. Selleks on Euroopa Komisjonile kliimamäärusega antud ulatuslik mandaat pakkuda Euroopa Liidule solidaarne lahendus, et saavutada EL-i riikide kliimaneutraalsus aastaks 2050. See tähendab, et Euroopa Komisjon pakub muu hulgas välja, milline peaks olema Eesti panus.
2030. aasta õigusaktide paketti, milles Eesti kohustus on määratud, juba viiakse ellu, 2040. aasta omasid alles hakatakse välja töötama. Eestis ei ole siiani toimunud arutelu selle üle, milline on meie jaoks õiglane pingutus üleilmse probleemi lahendamisel, sealhulgas EL-i kliimapoliitika osana. Seega pole Eestil siiani selget ühiskondlikku mandaati kliimapoliitika läbirääkimistes. Selge mandaadita ei saa Eesti seista enda rahva huvide eest, vaid kulgetakse poliitiliste protsessidega juhuslikult kaasa.
Kliimakindla majanduse seaduse eelnõuga ei üritata Eesti õiglast pingutuse üle arutelu tekitada. Seega pole eelnõu ülesandeks seatud Eesti kliimapoliitika peamise probleemi lahendamist, vaid proovitakse ühte nägemust sellest ühiskonnale maha müüa. Vajaliku avatud arutelu asemel seatakse eelnõuga Eesti majanduse eri sektoritele kasvuhoonegaaside heite vähendamise kohustusi aastani 2050. Kindlasti ei saa nõustuda, et Eestil on vaja õigusaktiga sisustada riiklikud ning valdkondlikud kliimaeesmärgid, sest selleta ei oleks justkui võimalik sundida Eesti majanduses osalejaid kasvuhoonegaaside heitmeid vähendama.
Eelnõu probleemipüstitus jätab tähelepanuta, et me juba oleme Euroopa Komisjonile andnud mandaadi liikmesriikide solidaarse kliimapoliitika kujundamiseks. Teisisõnu kujunevad Eesti riiklikud ja valdkondade kohustused EL-i kliimapoliitika läbirääkimiste käigus. Kliimakindla majanduse seaduse eelnõuga Eesti ettevõtjatele täiendavate kohustuste seadmine on kõige ehedam enese ülereguleerimine ning teeb Eestile EL-i kliimapoliitika läbirääkimistes osalemise eriti keeruliseks ja kulukaks.
Eesti ühiskondlike muutuste edukus sõltub peaasjalikult meie valmisolekust muutusteks. Selleks ei saa demokraatlikus riigis sundida. Ettevõtjad teevad meelsasti investeeringud keskkonnahoidu, kuid neid ei saa sundida seda tegema jätkusuutmatult ja majanduslikult kahjumlikult ning nii, et tarbija kannatab.
Järgneval kahel aastal on oodata uut EL-i kliimapoliitika õigusaktide paketti, mis hakkab jõustumisel aastani 2040 kujundama jõuliselt ümber ka Eesti majanduskeskkonda. Eesti huvides on olla valmis selle poliitikakujundamise läbirääkimisteks. Peame olema nutikad ja paindlikud ning teadma, mis on meie võimekus ja valmidus muutusi taluda ning esile kutsuda. Peame suutma hinnata, mis on erinevate valikute mõju.
Eeldused Eesti huvide kaitseks kliimapoliitikas on kvaliteetsed mõjuanalüüsid ja põhjalik ühiskondlik arutelu ning loodetavasti kokkulepe Eesti õiglasest pingutusest üleilmse kliimapoliitika osana. Seda etappi ei saa vahele jätta. Nüüd on sellega kiire, sest EL-i kliimapoliitika kujundamine juba algas ning kliimakindla majanduse seaduse eelnõu läbirääkimiste seisukoha lahendust ei paku.
Meil ei ole vaja rohkem käske, vaid sisulist arutelu Eesti õiglasest pingutusest.
